[VOT] Vadja keele sõnaraamat

aika Kett. Len. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Kr (U Pi V) aikõ Lu Ra J aikᴀ Ku aik J Ku aiɢ Lu oiku Kr Айка ~ Айга Pal₁ А́йка K-reg₂ А́йга Ii-reg₁, g aigaa K P M Kõ S Lu Li I aiga J ajaa [< is] Lu Ku aeg | vn время, пора
P vihgot sõisovad nätelii aikaa põlloll vihud seisavad nädal aega põllul
J aik liuguʙ aeg veereb
J aik lähsi pitšälee aeg läks pikale
J saab aik üli aeg saab üle
I tõin kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa teinekord ei ole aega (pesu) vaalidagi
Ra katso tunniss kui paĺĺo on aika vaata, mis kell on
P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest
Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla
J enn aika rüiss eväd alg niittä enne (õiget) aega ei hakata rukist lõikama
Lu miä teen senee tüü aigaa perässä (~ aigaa mukkaa) ma teen selle töö aja jooksul
J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski
J tämä tuli aigattomall aikaa aikaa veettämää ta tuli ebasobival ajal aega viitma
M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal on ta alatasa haige
M vot eezepää õli mokom aika, krepastno·i aika vaat, ennemalt oli niisugune aeg, pärisorjuse aeg
M mööhä aika hiline aeg
I läsi rõhga, jo viimeiᴢ aigaᴅ oli väga haige, juba viimased ajad (olid käes)
J ammuizõ aiga perält ammu
M miä meen vähässi aigassi kujalõõ ma lähen väheks ajaks välja
J ammuss aigõss ammu(st ajast)
Li kõlmõd juttõli ühtä aikaa kolm (inimest) rääkis korraga (ühteaegu)
Lu enn aikaa pestii põrsaaᴅ ennevanasti pesti põrsad (puhtaks)
Ra jõka aikõ tikka kokip puut rähn toksib alati puud
Li see õli mõnt aikaa takaaᴢ see oli mõni aeg tagasi
Lu en kerkinüd ommaa aikaa mennä ma ei jõudnud õigel ajal minna
M üv̆vää aikaa head aega!
M niittämizee aika viljalõikusaeg
I niittü aika heinaaeg
J rauhuᴢ aik rahu(aeg)
Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg)
K kuuro aika hetk
■
L älkaa velled minua nagragaa rahvaa aikaa ärge, vennad, mind naerge rahva ees (= juuresolekul)
Pi ep tõhi nagraa papin aikoo ei tohi naerda preestri juuresolekul
J elä blaaži tüttöjõ aikõnn ära räägi rumalasti tüdrukute juuresolekul
M mussa katti rissii teetä meneʙ, se õli pah̆haa aikaasõõ must kass läheb üle tee, see oli pahaks endeks
Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu
Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab (= hirmutab narrimisi).
Vt. ka alkueinnaika, aroamiz-aika, einäaika, elkkoaika, eloaika, hätäaika, iloaika, johsuaika, kuto-aika, kutuaika, lento-aika, lõppueinnaika, lõunadaika, lämmikko-aika, lühsüaika, mähäaika, mäntšü-aika, niittö-aika, niittüaika, nältšäaika, obahkaaika, oomnikkoaika, piimäaika, pulma-aika, sovetta-aika, sõta-aika, sütšüzü-aika, žaaru-aika, tšerikk-aika, tševäd-aika, tšülvöaika, tšüntö-aika, tuŋkoaika, vihmaaika, väliaika, õhtagoaika

eʙ P M Lu Li Ra J I ei Ra Ей Pal₂ ei, mitte, mitte-; ei (...ega); | vn не, нене, ни-; ни (...ни)
P ep tšenniiᴅ ei keegi
M eb ühsiiᴅ ei ükski
J mikä se on. – eb mikä mis see on? – Ei miski
J eb mikätši minu vaivõlõ avit miski ei aita minu valu vastu
Li eb milleinkaa inemin tälle näütti ükski (mitte mingisugune) inimene ei meeldi talle
J eb ni migäll koozill ei mingil moel, ei kuidagi
J eb milläittši viittä ei mingil viisil
J kui tämä sillõ vassõᴢ. – eb ni kui kuidas ta sulle vastas? – Ei kuidagi
Li kui sinnua kutsuta. – ep kuini kuidas sind kutsutakse? – Ei kuidagi
J eb ni kõns ~ eb ni kõnsait ei kunagi
I siä koolõᴅ eb üv̆vää surmaa sa sured halba (mitte head) surma
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ tal (= koeral) oli juba enam kui üks kord tagajalad puruks löödud (murtud)
Lu pelättii eb minua, a trošo filippa (Len. 278) kardeti mitte mind, vaid Trošo Filippi
J sitä nätši paĺĺo rahvõss, eb va miä ühs seda nägi palju rahvast, mitte ainult mina üksi
J ep siin õõ vika mitte siin pole viga
J eb aika vass tšäi meill hiljuti (mitte ammu) alles käis meil
Li eb eestää nõissõ pajattama tänävä täna ei hakata üldse (midagi) rääkima
P meni sitä aikaa ep paĺĺo ei läinud palju aega (mööda)
Ra ei ennee pulmõi, ei, ei ennee mitte enne pulmi, ei, mitte enne
J passibo. – eb milte aitäh! – Pole tänu väärt!
Ra ei mittä pole viga
M eb iiri i araga ei hiir ega harakas
J ep ko taattõ ep ko maamõ sitä täätennü(ᴅ) ei isa ega ema teadnud seda
Lu eb maaz eb taivaaz (Must. 159) ei maa peal ega taevas
Lu eb umalaᴢ, epku siitiän ei purjus(päi) ega kainena.
Vt. ka en, ene, eni¹

juttu K L P M Lu Li Ra J I (R-Eur. Kõ Ku), g jutuu K L P M Kõ Lu J Ku jut̆tuu M
1. jutt, kõnelus | vn разговор, речь, беседа
J pajat juttu väĺĺä, ku om pajattõmiss räägi (oma) jutt ära, kui on rääkimist
J mih́e siä öhzütteed inimiss õmiiz juttuiska miks sa eksitad inimesi oma juttudega?
M tällee tap̆paab juttua, jutulla bõõ õttsaa nii äärtä tal jätkub juttu, jutul pole otsa ega äärt
J kül sell inimizell juttu veerep suuss küll sellel inimesel jutt jookseb (veereb suust)
J juttu jäi seisoma jutt katkes (jäi seisma)
Li juttu maaᴢ jutt (on) läbi, jutul lõpp
Lu tuli jutussi tuli jutuks
Lu juttu juttua levväʙ vs jutt leiab jutu (= jutust tärkab teine jutt)
M nät sõna tooʙ jut̆tuu näe, sõnast saab jutt alguse (sõna toob jutu)
M elä tuŋkõõ räkänenä vanapid́d́e juttuusõõ, var̆raa vananõᴅ ära tüki, tattnina, vanemate (inimeste) jutu vahele: vara vananed
M elä tuŋkõõ jut̆tuu väl̆lii ära sega jutu vahele
Lu õõ vaiti, jo menid leppoijjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Leppojja)
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta läks (oma) jutuga ummikusse
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi)
Lu mitä juttua nävät pitäväᴅ mis juttu nad ajavad?
J juttua ajama rääkida; vestelda, juttu ajada
J suimõll ajõta juttua (külakonna)koosolekul räägitakse, aetakse juttu
J juttua vessemä (Tsv.) lobisema; kiiresti rääkima
P pajatimma üvεä juttua ajasime head juttu
M suv̆vaap paĺĺo pajattaa, da puustaa juttua armastab palju rääkida, ja (veel) tühja juttu
M milla tuli alu, etti tämä minu päälee turhaa juttua pajataʙ ma solvusin, et ta räägib minu peale tühja juttu
Lu tühjää jutuu nõssaja tühja jutu tegija (tõstja)
Li petoz juttu vale (jutt)
Li tolkutoi juttu mõttetu jutt
J tšeerolin juttu riugastega jutt
Li sala juttu salajutt
J nagru juttu (Tsv.) naljajutt
J mälehtüsee juttu mälestuskõne
2. kuulujutt, kuuldus | vn слух, молва
Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvaᴅ pajattamaa kui mingi kuulujutt käib ringi (läheb liikvele), (siis) hakkavad kõik rääkima
Li jutud õltii, što tšuudittaastii mettseᴢ räägiti (olid kuuldused), et metsas kummitas (kummitati)
3. jutt, lugu | vn рассказ, история; байка
P miε sillyõ ühie pikkaraizyõ jutuu pajatan ma räägin sulle ühe väikese loo
M se bõlõ juttu, se on istori see pole (muidu) jutt, see on tõsilugu (ajalugu)
Li nee on kõig entizeᴅ jutuᴅ need on kõik endisaegsed lood
I mitä näitä pajattaaɢ, juttuloja. jo aikaa meni paĺĺo, näitä piti unohtaaɢ milleks neid rääkida, (endisaegseid) jutte. Palju aega on juba (mööda) läinud, need (= jutud) tuli unustada
J enn muinõin juttu ennemuistne jutt
4. jutlus | vn проповедь
Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester luges kirikus jutluse.
Vt. ka petozjuttu, salajuttu, uutisjuttu

jäävvä M Kõ Lu Li J (Ja-Len. V Po Ra) jäävvε M jäävve Lu J-Tsv. jäävä Kõ J-Must. jävvä M-Set. Kõ jäätä Al. (Kett. K R U L P Ku Kr) jεätä P (L) jäääɢ ~ jääjäɢ I, pr jään Kett. K P M Kõ Po Lu Li J Ku jεän L, imperf jäin Kett. K R U L P M Kõ V Lu Li Ra J Ku jäi I
1. jääda; järele jääda, alles jääda | vn оставаться, остаться
J jäävä on varaje a neljätšümmeet virssaa on tõisõõ tšüllää, lähteä on mööhä (Must. 144) jääda on vara, aga nelikümmend versta on teise külla, (ära) minna on hilja
I d́eŋgod jäiväd noorikallõõ raha(d) jäi(d) pruudile
J vellolõõ kottoo jäävvä rl vend peab koju jääma
Lu helisijä, sitä erottaa et saa, se jääʙ robirohi, seda (seemneviljast) eraldada ei saa, see jääb
I no vot, nii i jäi no vaat, nii jäigi
Lu ku razvaa sulataᴅ, nii jääväd inaraᴅ kui rasva sulatad, siis jäävad kõrned
Li ruiz niitettii, vihgod veitettii poiz i jäi säŋki rukis lõigati, vihud veeti ära ja jäi (järele) kõrrepõld
Lu laivaraakki on, mikä on jäänü laivassa laevavrakk on (see), mis on jäänud (hukkunud) laevast (järele)
Lu emä kooli, a tüttö jäi ema suri, aga tütar jäi (alles)
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meid eʙ lee vs maad-puud jäävad (alles), aga meid ei jää
P sinuu piäb jεätä üösiessi sa pead ööseks jääma
Po muu vätši jääb guĺattamaa muu rahvas jääb pidutsema
J ühs siä vaa i jäid minu harjojõssi sina üksi vaid jäidki minu hoidjaks
Kõ hullu siε õõᴅ, nii hullu jääᴅ hull sa oled ja hulluks jääd
P siä jääd vanass tüttärikossi sa jääd vanatüdrukuks
Po jään vääräss jään süüdi (süüdlaseks)
Ku jäät́śii elloo jäädi ellu
Lu sapožnikka jäi elämää kingsepp jäi ellu (jäi elama)
K jäin süömättä jäin söömata
Lu tüü jäi lõpõttõmatta töö jäi lõpetamata
Lu tüü jäi tšezzee töö jäi pooleli
J pitšäle jäämä pikale (= venima) jääma
Kõ leipää jääb liikaa leiba jääb üle
J viimizessi jäämä viimaseks jääma
P jäin müöhässi jäin hiljaks
J ize jäi ilmõ kopeekkaa ise jäi ilma kopikata
M miä tälle jäin võlkaa ma jäin talle võlgu
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta jäi (oma) jutuga ummikusse
J vaid jäämä vait jääma
M jää rauhuulõ jää rahule! (= rahustu!)
I mee pigõpaa, siä jäät takkaa mine kiiremini, sa jääd maha (taha)!
J elka ruttõga nii tšiire, müü jäämme teiss kõikkina taga ärge minge (rutake) nii kiiresti, meie jääme teist hoopis maha (taha)
I mee pigõpaa, a too jäät perää kõittšia mine kiiremini, muidu jääd kõigist maha
J jäi tõisiiss perälee jäi teistest maha
J jäi va ühs piho suurima perälee jäi ainult üks pihutäis kruupe järele
Lu jääka üvässi head aega! Jääge hüvasti!
J jääkaa sis terveessi jääge siis terveks!
J jääka jumalaka ~ Kr jaga jummalaga jääge jumalaga!
2. saada, muutuda, minna, jääda | vn становиться, стать (кем, каким)
Lu kui kunikas kooli, poika jäi kunikaassi kui kuningas suri, (siis) sai poeg kuningaks
Lu nüt siä jäit tšümmenee vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa said kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas
Lu perrää läzüü inemin jääp kuivõzõssi pärast haigust jääb inimene kõhnaks
J võõrõssi jäämä võõraks jääma
J vanassi jäämä vanaks jääma
Ra miä kazel talvia jäin gluhoissi ma jäin sel talvel kurdiks
Lu taari jääb lahassi kali jääb lahjaks
P siε jääd lezzessi sa jääd leseks
P täll õli õpõn, õpõn sai hukkaa, nüd jäi jalkamehessi tal oli hobune, hobune lõppes, nüüd jäi jalameheks
J jääb vaivaizõssi jääb haigeks
P tämä jäi läsimεä ta jäi haigeks

meeᴢ Kett. K L M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R Pi Ke) mees Kr ḿeeᴢ Kett. mieᴢ K L P M Li mìeᴢ Po miiᴢ Lu Kl mies Kr mesz Por. Мïэ́зъ K-reg₂ Ми́зъ Ii-reg₁ Мïэсъ ~ Мизъ ~ Мïези Pal₁ Мiесъ Tum., g mehee K S Lu Ra J Ku meh̆hee M Kõ I meh̆́h́ee I meehee Ku
1. mees, meesterahvas | vn мужчина
K taloza bõllu meessä talus polnud meest
K tüttäret sõpõzivad mehii sõpõisõõ tüdrukud riietusid meeste rõivaisse
P obraazaa kannõttii nellεä mehie pühakuju kanti nelja mehega
M meni vene ümperikkoa i uppozivad viimeisee meh̆heessaa paat läks ümber ja uppusid (kõik) viimse meheni
Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kõhn
Lu kõikkia on mehiᴢ, kõikkia on i naiziᴢ igasuguseid (kõiki) on meeste hulgas, igasuguseid on ka naiste hulgas
M meessä müö i hattu vs mehe järgi (on) ka müts
P sõna sõnass, miez mehess kk sõna sõnast, mees mehest (= meest sõnast, härga sarvest)
Lu meitšülää meeᴢ meie küla mees
M umalikko meeᴢ joobnud mees
M sipo-siitiä meeᴢ purukaine mees
M tarkka meeᴢ ~ meelevä meeᴢ tark mees
Lu naizõlikaz meeᴢ naisemees
Li täüz meeᴢ, i suuri, i kõik üväᴅ ne tavaᴅ (ta on) täismees, on suur, ja (tal on) head kombed
Lu meri meeᴢ meremees
J saum meeᴢ saunamees
J eväd võtõttu sõta mehessi, braakõttii ei võetud sõduriks (sõjameheks), praagiti (välja)
J jahii meeᴢ jahimees
J naĺjaa mehe juttu paab nagrõma naljamehe jutt paneb naerma
P šuutkaa meeᴢ naljamees
I tšül̆lää meeᴢ nõssi min̆nua võõras mees tõstis mu (maast) üles
2. mees, abikaasa | vn муж, супруг
L nuoriilyõ nuorikkõilõ miessä laaskavaata rl noortele pruutidele (soovitakse) lahket meest
P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat
L nõizõ meheni ülielie (itkust:) tõuse, mu mees, üles
Li minuu meeᴢ minu mees (minu abikaasa)
I meh̆́h́ee izälee i meh̆́h́ee emälee annõttii lahja mehe isale ja mehe emale anti pulmakink
J mehee suguz õltii kakšikoᴅ mehe suguvõsas olid kaksikud
Li meez ja nainõ errostii mees ja naine läksid lahku
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on siga ja sitt
M õli täm mehellä kahõlla mehellä ta oli kaks korda abielus
S esimeizell mehell elin kastõ·ššõmõtt vootta esimese mehega elasin kaksteist aastat
3. mees, inimene | vn человек, «живая душа»
Lu tänävä piäb mennä tüh́h́ee jeka meeᴢ, tänävä on ühtein tüü täna peab iga inimene tööle minema, täna on ühine töö
Lu vanad mehed jutõltii vanad inimesed rääkisid
■
Lu ku õpõn taukõõᴢ, siiᴢ jutõltii: siä õõᴅ nütte jalkajõ meeᴢ kui hobune kärvas, siis öeldi: sa oled nüüd jalamees
Lu se onõ täätäjä meeᴢ see on külatark (teadjamees)
J nõito meeᴢ nõid
Kõ õli meill üφs vargaz meeᴢ oli meil (= meie külas) üks varas
J tširjõ meeᴢ kirjaoskaja (inimene)
J voli meeᴢ kangekaelne inimene
J noott meeᴢ noodaline, noodamees (= noodaga kalastaja)
J šliimõz omem mehelt kõlmõd omena näppas õunakaupmehelt kolm õuna
J võõraa maa meeᴢ välismaalane
J viroo meeᴢ eestlane, eesti mees
J lidnaa meeᴢ linlane, linnamees
J jumalaa meeᴢ vaimulik
J niizgaakaa se on meez eläjä kala niisaga (kala), see on isakala
J mees suku meessugu
K mehee poolõlõõ ain leeb aikaa meestel (mehel, meesterahval) on alati aega
J naizõ meeᴢ om võttõnnu enelle suvattõja naisemees (abielus mees) on võtnud endale armukese
I meh̆hee naizikko ~ meh̆hee nainõ ~ Lu mehen nain mehenaine, abielus naine.
Vt. ka aluzmeeᴢ, ammattimeeᴢ, antti-meeᴢ, apimeeᴢ, garmoni-meeᴢ, glazi-meeᴢ, gribameeᴢ, isämeeᴢ, izvozameeᴢ, jahiimeeᴢ, jahtimeeᴢ, jalkameeᴢ, jõkameeᴢ, kalameeᴢ, kaupimeeᴢ, kauppameeᴢ, koto-meeᴢ, kotoperemmeeᴢ, küütti-meeᴢ, laivameeᴢ, laulu-meeᴢ, lautti-meeᴢ, lehtšimeeᴢ, lidnaa-meeᴢ, maameeᴢ, maastermeeᴢ, majameeᴢ, marjameeᴢ, mato-peremmeeᴢ, merimeeᴢ, naapurimeeᴢ, naittši-meeᴢ, nalja-meeᴢ, napsumeeᴢ, noor-meeᴢ, nätšijäzmeeᴢ, näälämeeᴢ, ovõzmeeᴢ, part-meeᴢ, pata-meeᴢ, peremmeeᴢ, perämeeᴢ, peukomeeᴢ, piippu-meeᴢ, pillimeeᴢ, posudameeᴢ, pošti-meeᴢ, põlloomeeᴢ, põlõttumeeᴢ, päämeeᴢ, püssümeeᴢ, rattsameeᴢ, rattsazmeeᴢ, reisumeeᴢ, rendimeeᴢ, rootalimeeᴢ, ruĺameeᴢ, ŕuukumeeᴢ, rääto-sõtameeᴢ, rööveli-meeᴢ, saatumeeᴢ, selttsi-meeᴢ, selv-meeᴢ, seppämeeᴢ, siitiä-meeᴢ, sikameeᴢ, sõtameeᴢ, ženiχameeᴢ, teenimeeᴢ, teko-meeᴢ, torgumeeᴢ, treiju-meeᴢ, treŋgimeeᴢ, tšeeli-meeᴢ, tširjameeᴢ, tšivimeeᴢ, tšälü-meeᴢ, tšäsitöömeeᴢ, tšülm-meeᴢ, tšülämeeᴢ, tšüntü-meeᴢ, täüzmeeᴢ, töömeeᴢ, vahtimeeᴢ, vanameeᴢ, venäi-meeᴢ, vihameeᴢ, volimeeᴢ, võlkameeᴢ, vävümeeᴢ, väärämeeᴢ, õnni-meeᴢ, õsa-meeᴢ, äärimeeᴢ
Vt. ka meespooli, meespoolikko, meezelokaᴢ, meezeläjä, meezrahvaᴢ

turhaa Kett. M Lu Li J asjata, asjatult, ilmaasjata | vn напрасно, зря, впустую
M täm tunnõb oitaa rah̆hoo, täm̆mää tšäessä turhaa kop̆peekka eb üppää ta oskab raha hoida, tema käest kopikas asjata ei kuku (ei hüppa)
M miä tään, täm kazõza aźźaza kõikkinaa ebõ·õ väärä, tätä turhaa vääntääᴢ ma tean, ta ei ole selles asjas üldse süüdi, teda süüdistatakse (väänatakse) ilmaasjata
Lu elä turhaa veetä aikaa ära viida asjata aega!
Li siä õõ vaiᴅ, elä pajata turhaa sa ole vait, ära räägi (= ära lobise) asjatult
Lu mihee siä turhaa mörnäᴅ miks sa ilmaasjata karjud?
Lu miä oma eloo veetin turhaa, en saanu enele eŋku muilõ mittää üvvää ma elasin (veetsin) oma elu ilmaasjata: ma ei saanud enesele ega teistele (muile) midagi head
J meet turhaa senee tee käid seda teed asjata.
Vt. ka turhii

veettää Kett. Ja-Len. Lu Li (K-Ahl.) viettεä L (P) veettä J-Tsv., pr veetän Lu Li J veeten Lu J, imperf veetin Lu J (aega) veeta, (aega) viita | vn проводить, провести (время); тратить (время)
Lu miä oma eloo veetin turhaa, en saanu enele enku muilõ mittä üvvä ma elasin (veetsin) oma elu asjatult, ei saanud enesele ega muile (= teistele) midagi head
L viimeine üö kassapεänä viettεä viimane öö (enne pulmi) palmikpeana (= tütarlapsena) veeta
Lu lahzõõkaa saab aikaa veettää pellaamizõõkaa, bobijõõkaa lapsega saab aega veeta mängimisega, mänguasjadega
J praaznika veetimm õikõ veśolõssi püha veetsime väga lõbusalt
Lu miε veettäizin tširjaakaa aikaa, ail lukkõizin, en näe lukkaa ma veedaksin raamatuga aega, aina loeksin, (aga) ei näe lugeda
J tuõp talvi, nõizõmm pittšiit üit veettemä tuleb talv, hakkame pikki öid veetma
Lu elä turha veetä aika ära asjata viida aega
Lu kase tüü on aigaa veettemin, kui kaugaa nii müü teemme, ain ilma tolkkua see töö on ajaviitmine, kui kaua me ka ei tee, ikka pole sellest tolku.
Vt. ka veetellä

üvä Len. Kett. K R L P M Kõ S Ja V Lu Li Ra J vdjI I Kr (Po) üüvä P üvää Lu üvä(h) J-Tsv. hüvä Ku (Kõ) üvid ~ ühwe ~ üwi ~ üwwi ~ öwe Kr Ю́вэ K-reg₂ Юве ~ Гю́вя́ ~ Гю́вэ Pal₂ Гю̂ве Pal₁ Ю́ве ~ Гю́вэ́ ~ Гю́ве Ii-reg₁ Юва Tum., g üvää K P M Lu J üv̆vää M vdjI I hüvää Ku hea | vn хороший, прекрасный
Lu täll on üvä süä, tämä on üvä inemin, täll paganutta eb õõ tal on hea süda, ta on hea inimene, temas tigedust ei ole
M täll õli liika üvä ääli tal oli väga hea hääl
L ku uodokeinna on tuiska, lieb üvä leipävuosi kui eudokiapäeval on tuisk, tuleb hea vilja-aasta
Kõ tšihutattii üvviä söömiä keedeti häid toite
Lu lõhi on üvä kala lõhe on hea (= maitsev) kala
Lu egliine päivä õli vihmakaᴢ, a tänävä on üvä ilma eilne päev oli vihmane, aga täna on hea (= ilus) ilm
Lu nät pani üvää koo, niku dvorttsa näed ehitas toreda (hea) maja, nagu lossi
Po suku sõvõtaz üvviisee sõppõisõõ sugulased rõivastuvad headesse rõivastesse
Lu valitsõ enelee üvä tüü vali endale hea (= meeldiv) töö
Lu üvä tuuli tugev (hea) tuul
M õzralõõ pantii üvä valo odrale pandi tugev sõnnik
Li taloz on üvä sopu majas on hea läbisaamine
M sõittõlussa üv̆vää ep tuõ riiust ei tule head
M malinaa tšai on üvä tšülmässi vaarikatee on hea külmetuse puhul
Lu üvissä üvä inemin väga hea inimene
M kui tultii tõisõõ tal̆loo, nii annõttii üv̆vää päivää kui tuldi teise tallu, siis öeldi tere päevast
P üvää uomnikkoa tere hommikust!
Lu üvvää ohtogoa tere õhtust!
Lu üvvää üütä head ööd!
Lu soovin üvvää uutta vootta soovin head uut aastat!
Lu elä soovi kehnoa, a soovi üvvää ära soovi halba, aga soovi head
Lu soovin üvvää tervüttä soovin head tervist!
M üv̆vää aikaa (hüvastijätt:) head aega!
Lu võttagaa üvässi, õlkaa üväᴅ võtke heaks, olge head (vastus tänamisele pärast sööki)
Lu õõ nii üvä ole nii hea!
Li miä sillõ tahon üvvää ma tahan (= soovin) sulle head
K nõita võisi tehä üvää i paskaa nõid võis teha head ja halba
L tahto üvännä õlla tahtis hea olla
Lu tuli üväl õttsa heale tuli lõpp
■
M miä juttõõn sillõõ üv̆vää meeltä ma rõõmustan sind
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi, kuidas ma rõõmustasin
P sis tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik koju hea tujuga
M lahs nii õli üvil mieliä, kõig silmäd nõistii tšiiltaama lapsel oli nii hea meel, silmad hakkasid lausa särama
M võtti üv̆vii meelii vassaa (ta) võttis hea meelega vastu
Lu üvässä päässä nõiz itkõmaa, eb mittäiᴅ õlluᴅ heast peast hakkas nutma, midagi ei olnud
J eli tämä üvää aigaa ta elas kaua
Ku meni hüvää maa läks hea (tüki) maad (hulga maad)
J sai üvää saunaa sai hea sauna (= keretäie, peapesu).
Vt. ka lumi-üvä

üvässi K P M Kõ Lu Li Ra J üväss P Lu Li J üväst Lu üvässiɢ vdjI hüväss Ku hästi | vn хорошо
P siε tääd üvässi, a miε tään parapii sina tead hästi, aga mina tean paremini
Lu minnua võtõttii üväss vassaa mind võeti hästi vastu
Lu mälehtän üväst mäletan hästi
Lu se inemin üväss arvaaʙ see inimene ennustab hästi
Lu tämä üvässi ep saa jutõlla, tagotap sõnnaa ta ei saa hästi rääkida, kogeleb
P tämä nii üvässi einää lüöb niku pietäris süvväz võid leivääkaa ta niidab nii hästi heina, nagu Peterburis süüakse võileiba
Lu miä piin uborkkaa üvässi ma pidasin kodu hästi korras
Lu tänävoonn õli üvässi kallaa tänavu oli hästi (ohtrasti) kala
P nõizimma üvässi vaattamaa hakkasime tähelepanelikult vaatama
Lu mill om pantu sõpa üvässi [= õikaassi] pääl mul on rõivas õigetpidi selga pandud
■ P põlõtõttii kõikii da i siz jätettii üvässi kõik suitsetasid ja seejärel jäeti hüvasti; Lu jääka üvässi jääge hüvasti! (= head aega!)
Vt. ka üvii, üvälee